OBD rikkeid ei näita, külmalt ja soojalt justkui mõningased erinevused silindrites on, aga ei oska midagi kahtlustada. Tühikäigul käib kenasti, lihtsalt maanteekiirusel ja suurematel koormustel kipub ise juurde panema. Ja muidugi tahmab. Ei tea mis
Seisab üks 5 km sõitnud Delta, millele oleks vaja mootorit. Originaalil läks uuemat tüüpi sidur kohe laiali. Lahti võetud mootori ärisid noored sugulased varsti millegi vastu maha, kuna järgmiseks suveks oli juba Voshood endal jalgevahel.
Nüüd taastaks lapsepõlve mälestuse, mida nii väga tahtsin.
Puudu mootor ja parempoolne süütemöllu kaas.
Tervist! autoks siis mb w212 e350cdi (195kw) 4matic 2012a.
Probleem järgev: Auto viskab sõidu ajal käigukasti drive pealt parkingusse, nii kui kiirus alla 5km/h on käib ragin ja auto läheb parki.
probleem kaks: mootori jahutusventilaator lülitab end sisse niipea kui temperatuur jõuab 60 kraadini, mille tagajärjel mootori temp armatuuris nulli kukub (loogiline kuna vent jahutab) suretad auto välja, paned käima, näitab jälle aramtuuris temperatuuri ja ventikat järgi pole, siis sõidad jälle mingi maa ja sama jama.
mainin veel ära, et vead pole igapäevased, tulevad ja lähevad millal tahavad, üks päev sõidab ilma vigadeta, teine päev ainult jamab. Süütelukk remonditud, mootori temp andur vahetatud, vead alles. Pooled tallinna remonditöökojad ja diagnostikad läbi käidud, ükski arvuti viga ei näita.
Küsimus:
On kellegil varasemaid kogemusi sellise jamaga? ehk oskab keegi pädevat elektrikku soovitada, kes antud veast vabaneks?
Plaanis soetada endale üks selline vanem isend
Jeep Grand Cherokee 2.7 CDI 120kW 2000-2004.
Kas keegi teab öelda, et mis hea ja mis mitte? Kuidas mootor, käigukast ja sillad vastu peavad? Kuidas pihustid on?
Auto on mazda universaal mazda 6 Gh aasta 2010.Probleem on järgmine. autouksed on lukus .Auto aku on tühi,siis puldist uksi lahti ei saa .Juhiukselukk(manuaal) ei tööta (pole kunagi töödanud).
Kuidas siseneda autosse,või saaks kapoti lahti et anda lisavoolu.Kas on mingeid muid varjante ,kui aken sisse lüüa?
Idee ise on muidugi huvitav, aga kuna selle idee, võimalike lahenduste ega teostusviiside kohta pole veel mitte mingit infot avaldatud, mis võtab omakorda praegusel hetkel võimaluse avalikuks debatiks sellel teemal, jätab selline süüdistav artikkel (juba läheb lappama) täieliku info puudumise valguses valitsuse poliitilistest oponentidelt tellitud propagandaartikli mulje. Lisaks torkab silma ka see, et kirjutaja pole end valmistanud ette ei kohalike mõistete osas (lasterikasteks peredeks loetakse alates neljandast lapsest jms) ega ka teiste riikide osas, kuidas sarnaseid toetusmeetmeid rakendatakse.
1. Esimene ja kõige hoiatavam fakt on see, et praegu oleme me hääbuv ja valjasurev rahvas ning selle suuna muutuse esile kutsumiseks on kõik meetodid head. Ka rahaliselt kulukad, halvad ja ebatäiuslikud ning mõnede inimeste suhtes võibolla ka ebaõiglased meetodid, sest pensioni tahame kõik kunagi saada ja need töökäed, kes meie pensioni saamiseks vajalikke väärtusi kunagi looma hakkavad, tuleb ühiskonnal endal ise kasvatada. Mitte jääda lootma, et kõik tulevased valmis koolitatud insenerid ja ajukirurgid saabuvad meile kusagilt Aafrikast massimmigratsiooni abil.
2. Järgmine küsimus on selles, et mil viisil kaasata pensionimaksjate kasvatamisse need, kes ise omal valikul või looduse keerdkäikude tõttu minimaalselt kolme last ei kasvata. Vahet pole, kas selleks kompenseeritakse autoostu, vabastatakse 4+ lastega pered tulumaksust (nagu nt Ungaris), kehtestatakse "iibepuudelistele" lastetusmaks (mitte karistamiseks vaid kulude jagamiseks) või midagi muud - sellel on alati vastaseid, sest need, kellel jääb tänu vähematele lastele või laste puudumisele praegu raha rohkem kätte, jääks siis vähem ja see neile loomulikult ei meeldiks. See ongi paratamatu, sest praegu suurperede suhtes ebaõiglane olukord neid (enamikku peredest!) ei häiri, aga igasuguse raha ümberjagamise puhul puudutaks see neid isiklikult ja tunduks automaatselt ebaõiglane, kui nemad peavad rahaliselt osalema ka mõne abstraktse võõra lapse kasvatamises. Riigi sõnum siin olekski, et kas osale kollektiivselt või kasvata siis oma lapsi ning meie aitame. Riigi ja rahvana kestma jäämise seisukohalt on see ei vähem ega rohkem kui võtmeküsimus.
3. Miks on toodud siia sisse jälle elektriautod? Seda enam, et üle 5 istekohaga polegi hetkel turul rohkemat kui eNV200 ja mudelX. Sellise meetme eesmärk ei ole ju lahendada kliimaprobleemi vaid suurte perede transpordiprobleemi. Üleüldse on veider, kui maapiirkonna liikumisvajaduste parandamist alustatakse elektriautode või hübriidide abil, samas neid praktiliselt veel polegi olemas, nende sobivus maale pikkade otsade sõitmiseks jääb (praegu veel) alla fossiilikatele ja probleem, mida päriselt särtsukatega natuke leevendada õnnestuks, paikneb hoopis linnas.
4. See on tõsi, et mida rohkem lapsi on peres, seda suuremad on pere muud kulud ja see kajastub paratamatult ka selles, et see pere on sunnitud ostma vanema/odavama auto, kui sama palka teeniv väiksem pere. Selle hinnavahe kompenseerimine oleks õiglane ja uue auto puhul oleks võimalik näiteks müüa nelja ja enama lastega peredele uus auto ilma käibemaksuta. Neid peresid pole nii palju, ammugi mitte nende vajadust pidevalt uusi autosid osta, et see saamata jäänud käibekas ei lööks ka riigi rahakotti nii meeletut auku.
5. Suurte perede põhimure on pigem auto (transpordi) püsikulud - sellepärast tekib kohe küsimus, miks räägitakse auto ostutoetusest, või veelgi veidram, UUE auto ostutoetusest? Tegelik probleem pere jaoks seisneb hoopis selles, et kui kolmelapselisena oleks mõeldav veel saada hakkama ka üliökonoomse eGolfi või CNG-Golfiga (ja harval vajadusel kasvõi käru sappa või boks katusele, kui asjad muidu ära ei mahu), siis alates neljandast lapsest peab see pere ostma omale pigem Voyageri vms, mis pole suurem ainult istekohtade arvu poolest, vaid mahutab ka nende asjad ära. See suurem ja raskem auto võtab nagunii rohkem kütust ja kõigele lisaks tuleb peale neljanda lapse sündi ka sõita rohkem kui kolme lapsega, sest nüüd on neid veel rohkem, keda tuleb viia trenni, muusikakooli jne. Neist suurtest püsikuludest ei ole maal pääsu, sest kõik asub kaugel, lastetakso (Soome näitel) õigustaks end rahaliselt vaid kooli-koju tunniplaanipõhistel kellaaegadel, kuid kõik muu arendav tegevus eeldab ikkagi seda, et lapsevanemad ise veavad oma lapsi. Reaalne, mida riik siin teha saaks, oleks näiteks võimaldada osta lasterikastel peredel iga kuu X kogus kütust aktsiisivabalt. Või siis kombineerida seda uue auto ostutoetusega, et pere saab valida oma äranägemise ja võimaluste järgi, kas ostab omale soodustingimustel näiteks uue ja väga odava kilomeetrihinnaga 7-kohalise VW Caddy CNG (taolise asja) või saab soodsamalt X koguse kütust oma paarkümmend aastat vanasse Voyageri (või jagab selle ära hoopis kahe 40 aastat vana diisel-golfi vahel). Mida rohkem saab pere ise valida toetamise viisi, seda efektiivsemalt seda toetust ka lõpuks kasutatakse. Ka sihtgrupp tuleb valida hästi, sest näiteks lasterikkad Eesti esirikkurid ei vaja tegelikult toetust, et selle abil saada odavamalt kätte mingi Raptor või GLS mersu - selle toetuse puudumise tõttu ei jääks neis peres neljas või viies laps sündimata. Küll aga mõnes vaesemas peres.
6. Riik võiks alustada sellest, et alates nt kolmandast lapsest on lasteaed, lasteaia toit, trennid, huviringid jms lapse arengu jaoks hädavajalikud teenused tasuta. Juba see võtaks maha hirmu rohkemate laste kasvatamisega hakkama saamise ees ja vähendaks perel otseselt laste kasvatamisega seotud kulusid märgatavalt (meie pere suurim kulu on näiteks just lasteaiamaksud-söögid + trennid + muusikakoolid, aga üldsegi mitte transpordi peale kuluv raha). Erinevalt igasugustest ostu-tarbimistoetustest oleks seda toetust ka kõige keerulisem kuritarvitada, sest see kasu läheb otseselt lapsele ja erinevalt soodsast autost või kütusest ei saa seda pärast naabrile maha müüa (st sisuliselt lapselt ära võtta).
Seda praegu avalikkusele hambusse visatud ideed ennast on aga sisuliselt võimatu kommenteerida enne, kui selle kohta täpsemat infot pole jagatud.
PS: juurde lisatud pilti jagatakse sotsiaalmeedias vist natuke teise tagamõttega, aga see oleks veelgi tabavam, kui neil jalanõudel oleks küljes hinnasildid. Siin elus saame omale lubada piiratud ressursside tingimustes kõike alati millegi või kellegi arvelt. Seda ei peaks aga kunagi juhtuma kellegi sündimata (ja kasvatamata-koolitamata) jäämise arvelt.
